enne pildistamine, pärast fika

kuu ja suts peale

       Täpselt 33 päeva Rootsis elu uuritud ja kogetud. Lihtne pole, aga samm-sammult läheb kergemaks. Ma ei vaevu enam inglise keelt oma perega rääkima, sest ega see neil kõige lemmikum suhtlemiskeel ole... Mulle on see muidugi hea, kui ikka inglise, eesti või vene keelega (vene keel on mu enda lemmik) hakkama ei saa, siis muud võimalust pole, kui rootsi keelt rääkida. Kui ma täiesti puusse panen, seletatakse kuidas miskit õigesti öelda ning läheb edasi. Vahel, kui poest midagi ostan ja suudan öelda mõne lause nii, et poemüüja ei tee vahet mu päritolul, siis on ikka muie näol. "Mõne lause" all ei mõtle ma elementaarseid teresi ega head aegasi, vaid keerulisemaid küsimusi nagu näiteks kilekoti või toote hinna kohta.
        Piltide kohta oskan nii palju öelda, et ega see kaamera nüüd kogu aeg mul käes ka pole. See, mida iga päev näed ei tundu enam nii erilisena nagu see oli siia tulles. Praegu on tähtsam rootsi keele õppimine, aga viskan aparaadi kotti , sest Örnsköldsvikist pole ma ühtegi pilti teinud.

        Järgmine nädal tuleb minu lemmik asi - klassipilt. Kuna see viimane pildistamine neil, siis nad mainisid midagi vägeva kaadri tegemisest. Pole õrna aimugi, mida see rootslaste mõistes tähendab, aga Eestis oleks see sarvede tegemine teistele, kõige humoorikamad tegelinskid teevad põdrasarvi...
        Fika fika fika. Kohvi on mul heaks sõbraks saanud. Istutakse kohvikusse, makstakse 20 sek-i tüki koogi ja joo-palju-tahad kohvi eest. Mul nende bussidega ka see konks, et mõnikord peab tunnike ootama ja kui koerailm ka veel satub, siis muud üle ei jää, kui fika.

Tahtsite pilte, ma panen siia video parem. No ma tõesti ei suutnud millegi parema peale tulla, kui hädise video filmimise. Seegi ei õnnestunud, sest järve vahetult enne mägesi pole näha, kurb kurb.